...

Kuuldused minu saabumisest ei ole liialdatud

Ainult mustad pommivad suitsu. Korduvalt järele proovitud. Aga ainult ülokooli campuse juures.

“Bonjour. ....“
“Kas sa räägid inglise keelt ka?“
„Jah. Kas sa võiksid ühe sigareti pakkuda?“
„Aga palun.“
„Kust sa pärit oled?“
„Eestist.“
„Kus on Eesti?“
„Euroopas.“
„Ah jaa, õige jah.“
*
“Bonjour. ....“
“Kas sa räägid inglise keelt ka?“
„Natukene. Tohib ma ostan sinult ühe suitsu?“
Kaks dollarit on näpu vahel.
„Olgu peale.“
„Kust sa pärit oled?“
„Eestist.“
„Oh lahe. Kus Eesti asub?“
Dollarid libisevad tasku tagasi.
„Aafrikas.“
„Aafrikas kus?“
„Etioopia lähedal.“
„Aaaa, õige jah.“
„Aga väga meeldiv. ...Kas sa tahtsid raha ka?“
„Oh ei. Las olla.“
*
“Bonjour. ....“
“Kas sa räägid inglise keelt ka?“
„Natukene. Paku üks sigaret.“
„Aga palun.“
„Kust sa pärit oled?“
„Eestist.“
„Kus Eesti asub?“
„Aafrikas.“
„Ahjaa, õige jah. Kuidas sulle siin meeldib?“
„Hästi. Kas sa oled kohalik?“
„Jah. Tänan suitsu eest.“
*
“Bonjour. ....“
“Kas sa räägid inglise keelt ka?“
„Natukene. Ahaa, sa oled see Eesti tüüp!“
„Jah.“
„Kas ma võiksin saada ühe sigareti?“
„Ole lahke. Kas sa oled kohalik?“
„Ma tänan väga. Ma rohkem ei sega sind. Head õhtut.“

Arhitektuur

Mul oli üsna hea ettekujutus, millist arhitektuuri ma siin pildistada tahan, aga Quebecis ei ole sellist eriti palju. Terve linn on tegelikult nagu Nõmme, majad on ainult nunnumad ning pole neid võssa mattunud aedasid. Kesklinnas on mõned betoonehitised, mis on omavahel tunnelitega ühendatud. Ja tunnelites on poed.

Üks lahe peegellahendus :)

Ja Grand Theatre de Quebec (seest poolt), kus mängitakse ilmselt fantoom-Edgarit.

Öö

Kalmistu

Galeriid

Kunstihuviline nagu ma olen, põikasin paari galeriisse sisse. Pildid on müügiks ja hinnad on kopsakad. Hinnavahemik on 3500-6000 $. Ent maalid on ka inimese kõrgused. Vaatan, et siinsed kunstnikud armastavad osaliselt läikiva lakiga maale üle valada. Mitte tervenisti, aga pool maalist on selline klaasjas.

(Fragmendid 2 meetri kõrgustest maalidest.)

Ja ikka peab natuke juttu ajama, ei saa eestlase kombel vaikides (või mühatades) sisse minna, tiir peale teha ja välja tulla. Sellest on kahju, sest need jutuajamised on alati ühtemoodi tüütud.

“Bonjour. Comment ca va?”

“Do you speak English?”

“Yes, I do”

Ja see jätkub alati ühtemoodi. Kust ma pärit olen? Kuidas linn meeldib? Siis on piinlik vaikus. Küsin, et kas ma maalidest võin pilti teha? Selle peale venib mehel nägu pikaks: “Loomulikult ei või!” Igasugune sõbralikkus on äkki kadunud nagu ma oleks täielik varas. Jah, siin pole mingit kahtlust: kui ma teen mõnest maalist pilti, siis ma lähen koju ja hakkan kunsti võltsima. 

Montmorency juga

Treppidega ei ole nalja. Iga inimene hakkab "ohkima", kui on vaja 8.-le korrusele jala minna. Juga on 83 meetrit kõrge, 30 m kõrgem kui Niagara oma. Mitu korrust see kokku teeb? Üks neiu venitab lihaseid ja teeb sooja. Ta jookseb 17 sammu üle ja 17 sammu alla. Venitus, painutus ja 17 sammu üles ja alla. Ma naeratan talle. Ta naeratab vastu.

“Tee ka, muidu pärast kahetsed,“ ütleb ta mulle.

Aga ma ronin edasi. Poole peal on võhm väljas ja jalalihased krampis. Hakkan siis ka painutama ja venitama, -- ja kahetsen. Peamiselt küll seda, et ei raatsinud 10 $ maksta ja liftiga üles sõita. Võtan ketsid jalast ja masseerin jalgu. Siia ma jäängi. 

Üks video kah:

Modell

“Bonjour… Kas said äikese pildile?”

“Sain. Täitsa kogemata esimese matsuga. Näe selline.”

“Väga lahe. Kust sa pärit oled?”

“Euroopast.”

“See äike tuleb siiapoole. Tuul on sealt poolt.”

“Ei tule siia. Äikesepilved liiguvad vastutuult.”

“Kust sa tead?”

“Algkooli tarkus.”

“Sul suitsu on?”

“Jah. Palun. Sul on lahe soeng. Tohib ma teen sinust pilti?”

“Eee… ma ei tea. Ma olen liiga must, rikun pildi ära.”

“Hahaaa. Ma võin su pärast valgeks fotoshoppida!”

“What???”

“Nali. Ma teen sinust pilti.”

“Okei. Ma olen tegelikult modell. Mitte profesionaal, selline tavaline. Montrealis käin vahel riideid kandmas. Tegelikult elan siin Quebecis.”

Kaugel kärgatas uuesti äike. Rihtisin kaameraga uuesti sinnapoole, aga jäin hiljaks. Tahtsin uuesti modelli pildistada, aga ta oli juba eemale läinud ja hüüdis veel kaugelt bye-bye.

Hiltoni hotelli ees magab paks turist, kõht ripub üle pingiserva. See näeb piisavalt lahe-rõve välja. Proovin pildile saada tüübi kõhu ja Hiltoni hotelli sildi, aga portjeed hakkavad mu suunas kiiresti liikuma ja kätega vehkima. Raudselt kutsuvad hoopis mulle politsei. Teen kiiruga suvalise klõpsu.

“Kas said hea pildi?” hüüab üks neist mulle.

“Mitte eriti.”

Ja veel üks kõht.

Ülikool

See ei ole kirik, see on ülikool.

Ülikoolilinnaku all on maa-alused koridorid, mida igapäevaselt kasutatakse. Koridorid viivad ühest majast teise. Maju on palju, ja vahemaad on väga pikad. Üks koridor algab bussipeatuse klaaskapist, kust viib trepp maa-alla ja edasi kulgeb vähemalt kilomeetri jagu metsa suunas. Pärast metsa on jälle ülikool.

Kanadakad söövad eriti kahtlast toitu. Läksin eile hommikul sööklasse sööma. Midagi mõistlikku tellida eriti ei osanud. Prantsuse keelest ei saa aru (veel). Vaatasin, et kirjas on ilmselt eine 1 ja eine 2 ja eine 3. Valisin pimesi eine 2. Üritasin kokalt teada saada, et mis see endast täpsemalt kujutab. Tundus, et on kartulid ja praemuna ja röstsai - justnagu viisakas üliõpilase toit. Keedan koduski kartuleid ja praen muna tilliga. Ja röstsai juustuga kõrval. Tomat ja kurk vms roheline kah.
Aga ma poleks osanud aimatagi, et nii lihtsat toitu annab Kanada moodi vussi keerata. Taldrikule maandusid friikartulid, aga mitte sellised viisakad ja steriilsed Mc Donaldsi omad, vaid eriti pruunid ja õlist tilkuvad. Muna oli õige kergelt praetud, selline kallerdav härjasilm. Ja siis röstsai. Isegi röstsaia on võimalik Kanada moodi pekki keerata. Sai oli tumepruun ja jällegi tilkus õlist. Alguses mõtlesin, et saia peal valendab tuhksuhkur. Ei, see oli sool. Salatit juures polnud. Ja sellise nalja eest nõuti 5 $.

Ise siin süüa valmistada ei õnnestu. Ühikas on köök küll olemas, aga külmkappi pole. Igaüks võib selle kalli raha eest rentida. Ja toidunõud peaksin ka ise ostma – panni, poti, taldriku, kahvli, lusika, kruusi jne. Soovitati, et mine hiina 1 $ poodi, ja sealt saad kõik potid-pannid ühe dollari eest. Kolasin terve hommiku kaubanduskeskustes, aga seda hiina pudupoodi üles ei leidnud. Kartulid ja munad ostsin varem juba ära. Tuleb neid toorelt nosida vist.

Banaani ja saiakeste dieet jätkub.Jogurtid on siin plastmassi maitsega.

Joli Québec

Teise lennukiga võidu Kanada poole…

Kui Québec paistma hakkas, oli juba öö.

Kanadasse ei tohi eriti toitu kaasa võtta. Torontos puistati päris korralikult. Me olime õnneks viimased banaanid ära söönud ja hapuks läinud vorsti-võikud prügikasti visanud, aga vot välgumihkel oli kahtlane. Tollitöötaja vaatas väga tähelepanelikult otsa ja küsis, mis see on? Ütlesin, et välkar, tavaline välgumihkel.
“Pane põlema! Nüüd kalluta edasi tagasi…”
Midagi hirmsat ei juhtunud siiski.

Öösel oli kõht täiega tühi. Viimane lend hilines mõned tunnid ja lennujaama söök oli hingehinnaga. Üks plekiline banana maksis 1,70 $. Aga Quebecis olid kõik poed öösel kinni. Motelli ees jalutas vastu mees nagu öö – süsimust. Jogurtitopsik ja neli banaani käes. Ütlesin kohe bonjour ja küsisin kust ta sellisel kellaajal toitu sai. Kutt hakkas siis seletama, et lähed sinna ja siis keerad sinna, jalutad 15 minti ja seal on pood. Oi, aga mis kell on juba? 23? Siis on see ka juba kinni. Variandid on veel toiduautomaadid, aga sealt saab pigem krõpsu.
Noh, tänasime lahket meest ja lubasime asja uurida. Saime 10 meetrit oma kohvritega kõndida, kui kutt jooksis meile järgi ja andis kõik neli banaani meile. Tänkjutasime hoolega, pakkusime isegi raha, aga it’s a gift. Nice one.

Nonii

Kriim

"Sa annad selle auto praegu mulle!"
Aga Tom haaras mänguasja kaenlasse ja pistis punuma. Sander kimas järgi. Nad hüppasid üle hekkide, kihutasid läbi liivakastide, nii et tolmu lendas. Turul kukkusid paar kasti ümber ja Sander astus mõned banaanid lödiks, kuid Tom oli kiirem. Ta jooksis koju, maja neljandale korrusele, ja lõi Sandri nina ees ukse kinni.
Auto oli päästetud.
Uksekell helises. Ema läks uksele. Küsiti, kas Tom on kodus. Ema ütles, et on küll. Tom ütles, et teda ei ole kodus. Ema ütles, et Tom ütles, et teda ei ole kodus. Emale tegi see nalja, sest Sander teadis väga hästi, et Tom on kodus, kui ta pool minutit hiljem kella laseb. Poisil ei olnud pääsu ja ta pidi uksele tulema.
"Mis tahad?"
"Kui sa seda autot praegu mulle ei anna, siis sa saad iga päev hoovis peksa."
"Ei saa ma midagi."
Ema seisis poisi selja taga, aga Sander ei teinud sellest väljagi.
"Ma annan sulle iga päev niimoodi tappa, et sul veri ninast voolab," ütles Sander.
Ähvarduse kinnituseks lõi ta rusikaga vastu ust. Kostis valus kops.
Tom ei tahtnud peksa saada. Üle kõige kartis ta peksa saamist. Ema poetatud "no-noh" ei mänginud siin mingit rolli, sest ema ei pidanud tema sõpradega iga päev hoovis mängima. Emast ei olnud siin üldse mitte mingit tolku.
Tom tõi välismaalt saadud punase kastiga rekka mudeli välja ja ulatas selle Sandrile. See oli kõige šefim auto üldse. Kast käis tagant lahti ja sinna sisse sõitsid teised kaks autot – Kit ja Kar. Kõik oli täiuslik. Täpselt nagu Knight Rideris, mis jooksis Soome kanalilt.
"Võta siis, kuradi värdjas, ja ole õnnelik,“ ütles ta kibedalt.
"Selle värdja eest sa veel saad..."
Sander haaras auto embusse ja tegi minekut.
Tom pidi veel terve õhtu läbi taluma vanemate tänitamist, et kõik ilusad asjad sa ka ära annad. Ja kas Sander siis ei olnudki su parim sõber?

***

Paar päeva hiljem ilmus hoovi uus ja uhke auto. Auto oli pargitud Sandri akna alla. Mudel oli tundmatu. Sügaja arvas, et see on kabriolett, sest katus käib alla. Marko pakkus, et see on Alfa Romeo. Aga Lauri teadis, et Alfal ongi kapotile Alfa Romeo kirjutatud ja siin nagu ei ole, eks ole.
Õue tuli Sander, kes teatas, et see on tema isa uus auto.
"Väga kõva. Kas sisse tohib istuda?"
"Ei tohi," ütles Sander. "Isa pole praegu kodus. Aga kui ta tuleb, siis küsin."
"Aga kas selle katus käib ka alla?" uuris Sügaja.
"Näed ise, et käib. See on ju presendist," ütles Sander.
"Present on nõrk," muretses Tom. "Mõtle kui keegi tõmbab noaga puruks."
"Ise oled nõrk, raisk! Ma tahan näha seda ahvi, kes julgeb tõmmata!"
Sander virutas jalaga Tommile piki kossi, ent märkas siis, et isa tulebki juba koju.
"Näe, vanamees tulebki!" ütles ta.
Sandri papsil oli kilekotitäis õlut käes ja suits hambus. Ta tegi lahkelt autol uksed lahti ja lasi katuse alla.
Sander istus kohe rooli. Tom tema kõrvale. Sügaja, Marko ja Lauri istusid taha. Paps võttis kotist õlle ja takseeris poisse ähmase pilguga.
"Aga kui te tahate, siis ma võin teid homme Piritale viia,“ kostis ta. „Aga autosse mahub ainult 5 inimest. Mina, pluss neli."
"Sügaja ei tule!" teatas Sander.
"Mine perse, mees! Ma sulle teen veel Sügajat," protesteeris Sügaja ja sügas tagumikku.
"Või siis ei tule Tom," lisas Sander.
"Tom tuleb rattaga järgi, kui tahab," irvitas Sügaja ja tegi tagant Tommile valusa nipsu piki pead.
Tom solvus. Ta saatis kõik tigedalt perse, avas auto ukse ja läks koju.
"Uks pannakse enda järel ikka kinni, tropp raisk!" kuulis ta veel selja tagant, enne kui autos raadio mängima pandi.

Vihma tibutas veidi. Õues lõhnasid kastani õied. Mõnes korteris veel tuled põlesid, aga muidu oli kõik vaikne. Paar kassi kräunusid vaid kaugel.
Tom oli toast välja hiilinud. Ta kõndis kaks tiiru ümber maja. Õhk oli puhas. Jõudnud Sandri akende ette, jäi ta seisma ja kuulatas. Kõik oli rahulik. Aknad olid pimedad. Ta võttis põuetaskust noa ja lükkas selle Sandri papsi autokummi. See ei olnud lihtne, sest nuga ei tahtnud üldse sisse minna. Ta proovis külje pealt uuesti ning virutas siis täiest jõust. Kostus tasane tssssssssss. Tom torkas nii kõik neli autokummi läbi.
Seejärel seadis ta sammud kodu poole – maja viimasesse paraadnasse. Ent ukse ees tundus talle kogu värk siiski äärmiselt kahtlane.
Kaalunud veidi asja, läks ta oma isa auto juurde ja torkas sellel ka ühe kummi läbi. Aga nüüd tundus kõik veelgi kahtlasem. Miks ainult need kaks autot vandaalide ohvriks langesid? Ta ei leidnud siin loogilist vastust.
Igaks juhuks torkas ta kõik oma tänava autokummid noaga katki: mõnel ühe, mõnel kaks, mõnel neli ja jõudis ringiga uuesti Sandri papsi kabrioletini. Nüüd ei tundunud jällegi see tegu enam üldse õiglane. Midagi oli nagu ikka puudu.
Tom kahetses, et kõik oli nii lollilt välja kukkunud. Ta surus pettunult käed taskusse ja... näppu jäi toa võti.
Otsustavalt tõmbas ta sellega autole pika kriimu – bensupaagist esilaternani.
Kriim sai väga uhke ja helkis kenasti öise laterna valguses.