Kriim

"Sa annad selle auto praegu mulle!"
Aga Tom haaras mänguasja kaenlasse ja pistis punuma. Sander kimas järgi. Nad hüppasid üle hekkide, kihutasid läbi liivakastide, nii et tolmu lendas. Turul kukkusid paar kasti ümber ja Sander astus mõned banaanid lödiks, kuid Tom oli kiirem. Ta jooksis koju, maja neljandale korrusele, ja lõi Sandri nina ees ukse kinni.
Auto oli päästetud.
Uksekell helises. Ema läks uksele. Küsiti, kas Tom on kodus. Ema ütles, et on küll. Tom ütles, et teda ei ole kodus. Ema ütles, et Tom ütles, et teda ei ole kodus. Emale tegi see nalja, sest Sander teadis väga hästi, et Tom on kodus, kui ta pool minutit hiljem kella laseb. Poisil ei olnud pääsu ja ta pidi uksele tulema.
"Mis tahad?"
"Kui sa seda autot praegu mulle ei anna, siis sa saad iga päev hoovis peksa."
"Ei saa ma midagi."
Ema seisis poisi selja taga, aga Sander ei teinud sellest väljagi.
"Ma annan sulle iga päev niimoodi tappa, et sul veri ninast voolab," ütles Sander.
Ähvarduse kinnituseks lõi ta rusikaga vastu ust. Kostis valus kops.
Tom ei tahtnud peksa saada. Üle kõige kartis ta peksa saamist. Ema poetatud "no-noh" ei mänginud siin mingit rolli, sest ema ei pidanud tema sõpradega iga päev hoovis mängima. Emast ei olnud siin üldse mitte mingit tolku.
Tom tõi välismaalt saadud punase kastiga rekka mudeli välja ja ulatas selle Sandrile. See oli kõige šefim auto üldse. Kast käis tagant lahti ja sinna sisse sõitsid teised kaks autot – Kit ja Kar. Kõik oli täiuslik. Täpselt nagu Knight Rideris, mis jooksis Soome kanalilt.
"Võta siis, kuradi värdjas, ja ole õnnelik,“ ütles ta kibedalt.
"Selle värdja eest sa veel saad..."
Sander haaras auto embusse ja tegi minekut.
Tom pidi veel terve õhtu läbi taluma vanemate tänitamist, et kõik ilusad asjad sa ka ära annad. Ja kas Sander siis ei olnudki su parim sõber?

***

Paar päeva hiljem ilmus hoovi uus ja uhke auto. Auto oli pargitud Sandri akna alla. Mudel oli tundmatu. Sügaja arvas, et see on kabriolett, sest katus käib alla. Marko pakkus, et see on Alfa Romeo. Aga Lauri teadis, et Alfal ongi kapotile Alfa Romeo kirjutatud ja siin nagu ei ole, eks ole.
Õue tuli Sander, kes teatas, et see on tema isa uus auto.
"Väga kõva. Kas sisse tohib istuda?"
"Ei tohi," ütles Sander. "Isa pole praegu kodus. Aga kui ta tuleb, siis küsin."
"Aga kas selle katus käib ka alla?" uuris Sügaja.
"Näed ise, et käib. See on ju presendist," ütles Sander.
"Present on nõrk," muretses Tom. "Mõtle kui keegi tõmbab noaga puruks."
"Ise oled nõrk, raisk! Ma tahan näha seda ahvi, kes julgeb tõmmata!"
Sander virutas jalaga Tommile piki kossi, ent märkas siis, et isa tulebki juba koju.
"Näe, vanamees tulebki!" ütles ta.
Sandri papsil oli kilekotitäis õlut käes ja suits hambus. Ta tegi lahkelt autol uksed lahti ja lasi katuse alla.
Sander istus kohe rooli. Tom tema kõrvale. Sügaja, Marko ja Lauri istusid taha. Paps võttis kotist õlle ja takseeris poisse ähmase pilguga.
"Aga kui te tahate, siis ma võin teid homme Piritale viia,“ kostis ta. „Aga autosse mahub ainult 5 inimest. Mina, pluss neli."
"Sügaja ei tule!" teatas Sander.
"Mine perse, mees! Ma sulle teen veel Sügajat," protesteeris Sügaja ja sügas tagumikku.
"Või siis ei tule Tom," lisas Sander.
"Tom tuleb rattaga järgi, kui tahab," irvitas Sügaja ja tegi tagant Tommile valusa nipsu piki pead.
Tom solvus. Ta saatis kõik tigedalt perse, avas auto ukse ja läks koju.
"Uks pannakse enda järel ikka kinni, tropp raisk!" kuulis ta veel selja tagant, enne kui autos raadio mängima pandi.

Vihma tibutas veidi. Õues lõhnasid kastani õied. Mõnes korteris veel tuled põlesid, aga muidu oli kõik vaikne. Paar kassi kräunusid vaid kaugel.
Tom oli toast välja hiilinud. Ta kõndis kaks tiiru ümber maja. Õhk oli puhas. Jõudnud Sandri akende ette, jäi ta seisma ja kuulatas. Kõik oli rahulik. Aknad olid pimedad. Ta võttis põuetaskust noa ja lükkas selle Sandri papsi autokummi. See ei olnud lihtne, sest nuga ei tahtnud üldse sisse minna. Ta proovis külje pealt uuesti ning virutas siis täiest jõust. Kostus tasane tssssssssss. Tom torkas nii kõik neli autokummi läbi.
Seejärel seadis ta sammud kodu poole – maja viimasesse paraadnasse. Ent ukse ees tundus talle kogu värk siiski äärmiselt kahtlane.
Kaalunud veidi asja, läks ta oma isa auto juurde ja torkas sellel ka ühe kummi läbi. Aga nüüd tundus kõik veelgi kahtlasem. Miks ainult need kaks autot vandaalide ohvriks langesid? Ta ei leidnud siin loogilist vastust.
Igaks juhuks torkas ta kõik oma tänava autokummid noaga katki: mõnel ühe, mõnel kaks, mõnel neli ja jõudis ringiga uuesti Sandri papsi kabrioletini. Nüüd ei tundunud jällegi see tegu enam üldse õiglane. Midagi oli nagu ikka puudu.
Tom kahetses, et kõik oli nii lollilt välja kukkunud. Ta surus pettunult käed taskusse ja... näppu jäi toa võti.
Otsustavalt tõmbas ta sellega autole pika kriimu – bensupaagist esilaternani.
Kriim sai väga uhke ja helkis kenasti öise laterna valguses.