...

Kuuldused minu saabumisest ei ole liialdatud

Ainult mustad pommivad suitsu. Korduvalt järele proovitud. Aga ainult ülokooli campuse juures.

“Bonjour. ....“
“Kas sa räägid inglise keelt ka?“
„Jah. Kas sa võiksid ühe sigareti pakkuda?“
„Aga palun.“
„Kust sa pärit oled?“
„Eestist.“
„Kus on Eesti?“
„Euroopas.“
„Ah jaa, õige jah.“
*
“Bonjour. ....“
“Kas sa räägid inglise keelt ka?“
„Natukene. Tohib ma ostan sinult ühe suitsu?“
Kaks dollarit on näpu vahel.
„Olgu peale.“
„Kust sa pärit oled?“
„Eestist.“
„Oh lahe. Kus Eesti asub?“
Dollarid libisevad tasku tagasi.
„Aafrikas.“
„Aafrikas kus?“
„Etioopia lähedal.“
„Aaaa, õige jah.“
„Aga väga meeldiv. ...Kas sa tahtsid raha ka?“
„Oh ei. Las olla.“
*
“Bonjour. ....“
“Kas sa räägid inglise keelt ka?“
„Natukene. Paku üks sigaret.“
„Aga palun.“
„Kust sa pärit oled?“
„Eestist.“
„Kus Eesti asub?“
„Aafrikas.“
„Ahjaa, õige jah. Kuidas sulle siin meeldib?“
„Hästi. Kas sa oled kohalik?“
„Jah. Tänan suitsu eest.“
*
“Bonjour. ....“
“Kas sa räägid inglise keelt ka?“
„Natukene. Ahaa, sa oled see Eesti tüüp!“
„Jah.“
„Kas ma võiksin saada ühe sigareti?“
„Ole lahke. Kas sa oled kohalik?“
„Ma tänan väga. Ma rohkem ei sega sind. Head õhtut.“

Arhitektuur

Mul oli üsna hea ettekujutus, millist arhitektuuri ma siin pildistada tahan, aga Quebecis ei ole sellist eriti palju. Terve linn on tegelikult nagu Nõmme, majad on ainult nunnumad ning pole neid võssa mattunud aedasid. Kesklinnas on mõned betoonehitised, mis on omavahel tunnelitega ühendatud. Ja tunnelites on poed.

Üks lahe peegellahendus :)

Ja Grand Theatre de Quebec (seest poolt), kus mängitakse ilmselt fantoom-Edgarit.

Öö

Kalmistu

Galeriid

Kunstihuviline nagu ma olen, põikasin paari galeriisse sisse. Pildid on müügiks ja hinnad on kopsakad. Hinnavahemik on 3500-6000 $. Ent maalid on ka inimese kõrgused. Vaatan, et siinsed kunstnikud armastavad osaliselt läikiva lakiga maale üle valada. Mitte tervenisti, aga pool maalist on selline klaasjas.

(Fragmendid 2 meetri kõrgustest maalidest.)

Ja ikka peab natuke juttu ajama, ei saa eestlase kombel vaikides (või mühatades) sisse minna, tiir peale teha ja välja tulla. Sellest on kahju, sest need jutuajamised on alati ühtemoodi tüütud.

“Bonjour. Comment ca va?”

“Do you speak English?”

“Yes, I do”

Ja see jätkub alati ühtemoodi. Kust ma pärit olen? Kuidas linn meeldib? Siis on piinlik vaikus. Küsin, et kas ma maalidest võin pilti teha? Selle peale venib mehel nägu pikaks: “Loomulikult ei või!” Igasugune sõbralikkus on äkki kadunud nagu ma oleks täielik varas. Jah, siin pole mingit kahtlust: kui ma teen mõnest maalist pilti, siis ma lähen koju ja hakkan kunsti võltsima. 

Montmorency juga

Treppidega ei ole nalja. Iga inimene hakkab "ohkima", kui on vaja 8.-le korrusele jala minna. Juga on 83 meetrit kõrge, 30 m kõrgem kui Niagara oma. Mitu korrust see kokku teeb? Üks neiu venitab lihaseid ja teeb sooja. Ta jookseb 17 sammu üle ja 17 sammu alla. Venitus, painutus ja 17 sammu üles ja alla. Ma naeratan talle. Ta naeratab vastu.

“Tee ka, muidu pärast kahetsed,“ ütleb ta mulle.

Aga ma ronin edasi. Poole peal on võhm väljas ja jalalihased krampis. Hakkan siis ka painutama ja venitama, -- ja kahetsen. Peamiselt küll seda, et ei raatsinud 10 $ maksta ja liftiga üles sõita. Võtan ketsid jalast ja masseerin jalgu. Siia ma jäängi. 

Üks video kah:

Modell

“Bonjour… Kas said äikese pildile?”

“Sain. Täitsa kogemata esimese matsuga. Näe selline.”

“Väga lahe. Kust sa pärit oled?”

“Euroopast.”

“See äike tuleb siiapoole. Tuul on sealt poolt.”

“Ei tule siia. Äikesepilved liiguvad vastutuult.”

“Kust sa tead?”

“Algkooli tarkus.”

“Sul suitsu on?”

“Jah. Palun. Sul on lahe soeng. Tohib ma teen sinust pilti?”

“Eee… ma ei tea. Ma olen liiga must, rikun pildi ära.”

“Hahaaa. Ma võin su pärast valgeks fotoshoppida!”

“What???”

“Nali. Ma teen sinust pilti.”

“Okei. Ma olen tegelikult modell. Mitte profesionaal, selline tavaline. Montrealis käin vahel riideid kandmas. Tegelikult elan siin Quebecis.”

Kaugel kärgatas uuesti äike. Rihtisin kaameraga uuesti sinnapoole, aga jäin hiljaks. Tahtsin uuesti modelli pildistada, aga ta oli juba eemale läinud ja hüüdis veel kaugelt bye-bye.

Hiltoni hotelli ees magab paks turist, kõht ripub üle pingiserva. See näeb piisavalt lahe-rõve välja. Proovin pildile saada tüübi kõhu ja Hiltoni hotelli sildi, aga portjeed hakkavad mu suunas kiiresti liikuma ja kätega vehkima. Raudselt kutsuvad hoopis mulle politsei. Teen kiiruga suvalise klõpsu.

“Kas said hea pildi?” hüüab üks neist mulle.

“Mitte eriti.”

Ja veel üks kõht.

Ülikool

See ei ole kirik, see on ülikool.

Ülikoolilinnaku all on maa-alused koridorid, mida igapäevaselt kasutatakse. Koridorid viivad ühest majast teise. Maju on palju, ja vahemaad on väga pikad. Üks koridor algab bussipeatuse klaaskapist, kust viib trepp maa-alla ja edasi kulgeb vähemalt kilomeetri jagu metsa suunas. Pärast metsa on jälle ülikool.

Kanadakad söövad eriti kahtlast toitu. Läksin eile hommikul sööklasse sööma. Midagi mõistlikku tellida eriti ei osanud. Prantsuse keelest ei saa aru (veel). Vaatasin, et kirjas on ilmselt eine 1 ja eine 2 ja eine 3. Valisin pimesi eine 2. Üritasin kokalt teada saada, et mis see endast täpsemalt kujutab. Tundus, et on kartulid ja praemuna ja röstsai - justnagu viisakas üliõpilase toit. Keedan koduski kartuleid ja praen muna tilliga. Ja röstsai juustuga kõrval. Tomat ja kurk vms roheline kah.
Aga ma poleks osanud aimatagi, et nii lihtsat toitu annab Kanada moodi vussi keerata. Taldrikule maandusid friikartulid, aga mitte sellised viisakad ja steriilsed Mc Donaldsi omad, vaid eriti pruunid ja õlist tilkuvad. Muna oli õige kergelt praetud, selline kallerdav härjasilm. Ja siis röstsai. Isegi röstsaia on võimalik Kanada moodi pekki keerata. Sai oli tumepruun ja jällegi tilkus õlist. Alguses mõtlesin, et saia peal valendab tuhksuhkur. Ei, see oli sool. Salatit juures polnud. Ja sellise nalja eest nõuti 5 $.

Ise siin süüa valmistada ei õnnestu. Ühikas on köök küll olemas, aga külmkappi pole. Igaüks võib selle kalli raha eest rentida. Ja toidunõud peaksin ka ise ostma – panni, poti, taldriku, kahvli, lusika, kruusi jne. Soovitati, et mine hiina 1 $ poodi, ja sealt saad kõik potid-pannid ühe dollari eest. Kolasin terve hommiku kaubanduskeskustes, aga seda hiina pudupoodi üles ei leidnud. Kartulid ja munad ostsin varem juba ära. Tuleb neid toorelt nosida vist.

Banaani ja saiakeste dieet jätkub.Jogurtid on siin plastmassi maitsega.

Joli Québec

Teise lennukiga võidu Kanada poole…

Kui Québec paistma hakkas, oli juba öö.

Kanadasse ei tohi eriti toitu kaasa võtta. Torontos puistati päris korralikult. Me olime õnneks viimased banaanid ära söönud ja hapuks läinud vorsti-võikud prügikasti visanud, aga vot välgumihkel oli kahtlane. Tollitöötaja vaatas väga tähelepanelikult otsa ja küsis, mis see on? Ütlesin, et välkar, tavaline välgumihkel.
“Pane põlema! Nüüd kalluta edasi tagasi…”
Midagi hirmsat ei juhtunud siiski.

Öösel oli kõht täiega tühi. Viimane lend hilines mõned tunnid ja lennujaama söök oli hingehinnaga. Üks plekiline banana maksis 1,70 $. Aga Quebecis olid kõik poed öösel kinni. Motelli ees jalutas vastu mees nagu öö – süsimust. Jogurtitopsik ja neli banaani käes. Ütlesin kohe bonjour ja küsisin kust ta sellisel kellaajal toitu sai. Kutt hakkas siis seletama, et lähed sinna ja siis keerad sinna, jalutad 15 minti ja seal on pood. Oi, aga mis kell on juba? 23? Siis on see ka juba kinni. Variandid on veel toiduautomaadid, aga sealt saab pigem krõpsu.
Noh, tänasime lahket meest ja lubasime asja uurida. Saime 10 meetrit oma kohvritega kõndida, kui kutt jooksis meile järgi ja andis kõik neli banaani meile. Tänkjutasime hoolega, pakkusime isegi raha, aga it’s a gift. Nice one.