“Bonjour… Kas said äikese pildile?”
“Sain. Täitsa kogemata esimese matsuga. Näe selline.”
“Väga lahe. Kust sa pärit oled?”
“Euroopast.”
“See äike tuleb siiapoole. Tuul on sealt poolt.”
“Ei tule siia. Äikesepilved liiguvad vastutuult.”
“Kust sa tead?”
“Algkooli tarkus.”
“Sul suitsu on?”
“Jah. Palun. Sul on lahe soeng. Tohib ma teen sinust pilti?”
“Eee… ma ei tea. Ma olen liiga must, rikun pildi ära.”
“Hahaaa. Ma võin su pärast valgeks fotoshoppida!”
“What???”
“Nali. Ma teen sinust pilti.”
“Okei. Ma olen tegelikult modell. Mitte profesionaal, selline tavaline. Montrealis käin vahel riideid kandmas. Tegelikult elan siin Quebecis.”
Kaugel kärgatas uuesti äike. Rihtisin kaameraga uuesti sinnapoole, aga jäin hiljaks. Tahtsin uuesti modelli pildistada, aga ta oli juba eemale läinud ja hüüdis veel kaugelt bye-bye.
Hiltoni hotelli ees magab paks turist, kõht ripub üle pingiserva. See näeb piisavalt lahe-rõve välja. Proovin pildile saada tüübi kõhu ja Hiltoni hotelli sildi, aga portjeed hakkavad mu suunas kiiresti liikuma ja kätega vehkima. Raudselt kutsuvad hoopis mulle politsei. Teen kiiruga suvalise klõpsu.
“Kas said hea pildi?” hüüab üks neist mulle.
“Mitte eriti.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar