Ja ikka peab natuke juttu ajama, ei saa eestlase kombel vaikides (või mühatades) sisse minna, tiir peale teha ja välja tulla. Sellest on kahju, sest need jutuajamised on alati ühtemoodi tüütud.
“Bonjour. Comment ca va?”
“Do you speak English?”
“Yes, I do”
Ja see jätkub alati ühtemoodi. Kust ma pärit olen? Kuidas linn meeldib? Siis on piinlik vaikus. Küsin, et kas ma maalidest võin pilti teha? Selle peale venib mehel nägu pikaks: “Loomulikult ei või!” Igasugune sõbralikkus on äkki kadunud nagu ma oleks täielik varas. Jah, siin pole mingit kahtlust: kui ma teen mõnest maalist pilti, siis ma lähen koju ja hakkan kunsti võltsima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar