Teise lennukiga võidu Kanada poole…
Kui Québec paistma hakkas, oli juba öö.
Kanadasse ei tohi eriti toitu kaasa võtta. Torontos puistati päris korralikult. Me olime õnneks viimased banaanid ära söönud ja hapuks läinud vorsti-võikud prügikasti visanud, aga vot välgumihkel oli kahtlane. Tollitöötaja vaatas väga tähelepanelikult otsa ja küsis, mis see on? Ütlesin, et välkar, tavaline välgumihkel.
“Pane põlema! Nüüd kalluta edasi tagasi…”
Midagi hirmsat ei juhtunud siiski.
Öösel oli kõht täiega tühi. Viimane lend hilines mõned tunnid ja lennujaama söök oli hingehinnaga. Üks plekiline banana maksis 1,70 $. Aga Quebecis olid kõik poed öösel kinni. Motelli ees jalutas vastu mees nagu öö – süsimust. Jogurtitopsik ja neli banaani käes. Ütlesin kohe bonjour ja küsisin kust ta sellisel kellaajal toitu sai. Kutt hakkas siis seletama, et lähed sinna ja siis keerad sinna, jalutad 15 minti ja seal on pood. Oi, aga mis kell on juba? 23? Siis on see ka juba kinni. Variandid on veel toiduautomaadid, aga sealt saab pigem krõpsu.
Noh, tänasime lahket meest ja lubasime asja uurida. Saime 10 meetrit oma kohvritega kõndida, kui kutt jooksis meile järgi ja andis kõik neli banaani meile. Tänkjutasime hoolega, pakkusime isegi raha, aga it’s a gift. Nice one.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar